Teatud aegadel leiab teatud riikides aset areng, mida tuleks nimetada uisutamise maskuliniseerumiseks. Tegemist on väga loogilise arenguga, sest uisutamine ongi tegelikult väga mehine ala.

Sellised sündmused on leidnud aset näiteks Tšehhimaal, kus uisutavad Tomas Verner ja Michal Brezina ning mitte keegi pole osanud nimetada peast ühtegi Tšehhi naisuisutajat. Mäletatavasti oli Belgias veel hiljuti neljaseid hüppav uisutaja Kevin van den Perren ja mitte ühtegi naisuisutajat (nüüd pole Belgias üleüldse ühtegi uisutajat, kahjuks).

Kui Tallinnas toimus 2010. aastal EM, siis Prantsusmaa poolt oli esikümnes kolm meesuisutajat (Brian Joubert, Yannick Ponsero ja Alban Preaubert) aga prantslastel polnud platsile panna mitte ühtegi naist.

Meenutagem, et kust riigist pärineb valitsev meeste maailmameister. Jah, Hispaaniast. Riigist, mis pole mitu aastat välja pannud ühtegi naisuisutajat. Viimane hispaanlanna, keda me mäletame, oli Sonja Lafuente.

Nii on saanud ka Lätist riik, kus mehed uisutavad hästi. Läti meistritiitli võttis hiljuti endale Denis Vasiljevs 219 punktiga. Teine ja kolmas koht said mõlemad üle 160 punkti. Võrdluseks, et Eesti meeste meistriks saamiseks piisas 158 punktist. Läti naised aga kiratsevad, kokku neid kaks tükki üldse meistrivõistlustel oligi – üks sai 157 punkti ja teine 117 punkti.