uiskudest

Uiske on igasuguseid. On paarikümneeuroseid plastmasskopsikuid ja neljakohalise hinnaga iluuiske. Kui inimene käib uisutamas korra aastas, siis pole muidugi mõtet endale pärisuiske muretseda. Kui aga uisuhuvi väljendub sagedases uisutamises (nt kord nädalas), siis tasub kindlasti mõelda isiklike uiskude muretsemise peale. Ja siis tasub mõelda ka sellele, et mis tüüpi see uisutamine on – kas kallutab iluuisutamise või niisama ringikihutamise poole?
Siinkohal räägime iluuisutamisest, mõistagi.
Iluuiske võib jagada kolme kategooriasse:
1) algaja ehk uisumaailma siseneja taseme uisud
2) edasijõudnu uisud ehk sellise inimese uisud, kes oskab piruette ja ühekordseid hüppeid teha
3) tippklassi uisud
Erinevus nende uiskude vahel on loomulikult hinnas. Kui esimesed maksavad tuhande ja kahe tuhande krooni vahel, siis tippklassi uisud maksavad üle kümne tuhande krooni.
Erinevus on muidugi ka uisusaabastes ja terades. Mida kallim uisk, seda jäigem ta on. Ning mida jäigem on uisk, seda rohkem vaeva ta omanikule valmistab. Kesktaseme uisutaja võib endale loomulikult muretseda tippklassi uisud, kuid mõni hetk hiljem vaatab ta oma ärahõõrutud ja villis jalgu, teadvustab endale, et ta kunagi kolmekordseid hüppama ei hakka ja küsib endalt, et kas need kannatused on seda väärt.
Kujutlus iluuiskudest, kui jalanõudest, kus tera ja saabas on lahutamatud, ei ole kohane. Nad just peavadki lahutatavad olema. Erinevad saapad ja terad võimaldavad nõudlikel uisutajatel leida just endale sobiv kombinatsioon.

Terad olgu vahedad

Tera olulisemad osad on kandid, sakk, tavaline kaar või kiik (ingl keeles rocker), piruetikaar ja teraalune soon.
SOON – Üldjuhul on uued terad teritamata ja nendega ei saa kohe jääle minna. Teritamine tähendabki õõnsa soone tekitamist tera alla, tänu millele tekivad teravad kandid. Olenevalt uisutaja kaalust, võib soon olla erineva läbimõõduga. Kergemal uisutajal võib õõnsus olla väiksema läbimõõduga ja seega sügavam. Raskemal uisutajal aga suurema läbimõõduga ja seega madalam. Õõnsus peab olema täpselt tera keskel, pärast teritamist võib tuvastada soone korrektsust ühekroonise mündiga – ideaalis peaks münt seisma püsti täpselt tera keskel.

KANDID – on olemas väliskant ja sisekant. Algajad uisutavad kipuvad uisutama rohkem sisekandil ja seega kulub sisekant rohkem. Samuti kipuvad algajad kulutama rohkem tera keskosa. Seetõttu on algaja uisutaja tera teritamine omajagu raskem, sest peale teritamist peaks kandid olema paralleelsed ja kaar peaks olema olema endise kumerusega.
KAAR – kui pikendada teral kaart, siis saame keskmiselt 2-meetrise raadiusega ringi. Erinevatel teradel on erinevad kaared. Näiteks jäätantsus on kaar äkilisem ja võimaldab seetõttu paremini pöördeid teha.
SAKK – üldiselt kipub jääma mulje, et algaja uisutaja terad on väiksema sakiga. Tõepoolest, kui sakk on väga agressiivne, siis kipub algaja alatasa koperdama saki otsa. Samas on see harjutamise küsimus. Teisalt juhivad kriitikud tähelepanu, et terade tootjad teevad sihilikult odavamad terad väiksema sakiga, sest kui neil oleks suur sakk, siis keegi ei ostaks kallimaid terasid.
TERITAMINE – teritamine on omaette müsteerium. Kuna Eestis ei ole täisautomaatseid teritusmasinaid, siis on usaldusväärse teritaja leidmine ülioluline küsimus. On juhtunud näiteks seda, et oskamatu teritaja on saaginud maha saki. Ja seda, et teritaja sõidab käiaga üle kandi. Käsitsi teritamisel on ka risk, et käiakivi jääb ühe koha peale liiga kauaks ja kuumutab tera – selle tulemusena kahaneb terase vastupidavus. Terava tera tunneb ära sellest, et kui küünega üle kandi libistada, siis jääb kandi peale pisut küünepuru.
Teradel on üldjuhul karastatud metalli osa umbes 5 mm paksune. Teatud kasutamisaja järel saab aga teral karastatud osa otsa ja tuleb uued terad muretseda. Ühelt poolt ei ole mõtet teritada karastamata metalli ja teisalt on taolistel teradel sakk juba nii väljaulatuv, et nendega ei ole võimalik sõita.
HOOLDUS – unustage ära välismaa sõnapaar “stainless steel”. Karastatud terasest uisuterad ei saa olla roostevabad. Vastupidi, kui nende eest hoolt ei kanna, siis kipuvad nad roostetama. On oluline, et peale iga treeningut oleks terad kuivaks tehtud. Selleks on hea kasutada eraldi väikest lappi või käterätikut. Kui uisud kotti pannakse, siis ei tohi neile peale jätta kõvasid plastmasskaitseid (plastmasskaitsed on ikka kõndimiseks). Vastasel korral tekib terale rooste. Kotis peavad terad olemaSaabastest

Iluuisu saapa põhiline erinevus kõikidest muudest saabastest on see, et ta on jäik. Jäikus on vajalik selleks, et maandumisel oleks jalg turvatud aga ka selleks, et jõud kanduks paremini jääle ega sumbuks pehmesse saapasse. Kaubamajas müüdav valgest ühekordsest nahast saabas, millel on “stainless steel” tera alla kruvitud ei ole veel iluuisk.
Iluuisusaabaste tootmises annavad tooni itaallased (Risport, Belati, Roces) ja ameeriklased (Riedell, Jackson, SP Teri, Harlick, GAM, Klingbeil). Ka šveitslane hr Graf on maha saanud heade omanimeliste saabastega.
Odavamad saapad on plastiktaldadega. Iseenesest ei ole plastiktaldadega uisud iseenesest midagi laiduväärset – inimesed uisutavad ja kiidavad. Küll aga osutavad mõned, et plastiktallaga uisk ei anna jalale head tunnetust. Samuti pidavat plasttallaga saabas rutem külmetama. Kallimate hinnaklasside uisusaapad on nahktallaga.
Teine oluline muutuja uisusaabaste juures on küljetugevdused. Mida kallimad uisud, seda jäigem küljetugevdus. Samas ei tasu harrastajal uisutajal küljetugevdusega liiale minna, sest jäik uisusaabas põhjustab jalale rohkem häda (hõõrumisi, ville jne).
Uisusaabas ja inimese jalg on väga dünaamilised asjad – aja jooksul võib saabas venida aga võib ka jalg oma kuju muuta. On ka muidugi inimesi, kes panevad esimese ettejuhtuva saapa jalga ja sõidavad ilma probleemideta pikki aastaid. Kui uisusaabast päris hästi ei sobi võib aidata saapa kuumutamine. Eesti tingimustes tähendab see üldjuhul kuumutamist fööniga. Pärast kuumutamist tuleb uisk jalga panna ja minna kohe jääle. Samas räägitakse näiteks Rispordi saabaste kohta, et neid ei ole mõtet üldse föönitada, sest nad ei ole manipuleeritavad.
Uisusaapad lõpetavad oma eluea põhiliselt kahel põhjusel – tuleb kas konts lahti või murdub küljetugevdus. Pikki tunde jää peal olles muutub saabas niiskeks. Hüpped aga panevad maandumisel kõige suuremat rõhku kannale. Niiskus aga samal ajal lagundab kontsa ja saapa vahel olevat liimi. See on ka põhjus, miks oleks hea uiske sõitmiste vahel kuivaks saada. Kindlasti on väga halb mõte jätta uisud auto pakiruumi.
Küljetugevdus on teine koht, mis suure tõenäosusega järgi annab. Põhjuseks on ikka see jõud, mis rakendub maandumisel. Mõnel saapal muutub külg lihtsalt pehmeks, mõnel aga lausa murdub.
Kuigi keskkonnahoiu perspektiivist on kasutatud uiskudele uue omaniku otsimine heakskiidetav asi, on sellel palju agasid. Asi on selles, et saabas üldjuhul muudab oma kuju omaniku jala järgi. Kasutatud uisk on selle muutumise läbi teinud, kuid kahe erineva inimese jalad ei ole kaugeltki identsed. Teine teema on niiskus – kasutatud uisu puhul ei ole teada, kuidas teda on hooldatud. Võib olla on uisk saanud väga palju niiskust ja seda pole üldse kuivatatud. Aga võibolla ka mitte.
pehmetes kaitsetes

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s