Kuna Postimehe ajakirjanikul tekkisid hüpete tutvustamisel raskused, siis siinkohal täpsustame põhjalikumalt neid kirjeldusi.

AXEL – Norra uisutaja Axel Paulseni hüpe on tõesti kõige raskem hüpe. Seetõttu on enne selle hüppe sooritamist asjakohane jalga panna hokiuisud. Hokiuisud tuleb jalga panna sellepärast, et nendel ei ole sakke. Siis uisutaja ei komista saki otsa.

LUTZ – Lutzu-nimeline hüpe oli tegelikult ammu olemas. Lihtsalt Alois Lutz tegi selle populaarseks. Mitte segi ajada Oskar Lutsuga, kes vähendas omakorda selle hüppe populaarsust, sest raamatus Kevade vajus Raja Teele seda hüpet tehes jääst läbi. Samuti vajus jääst läbi tema paariline Arno Tali, kes külmetas ja kannatas eriti kõrge palaviku käes. Seetõttu jäi tal hooaeg vahele.

HEIDE – algab tagurpidi libisemisega. Jalad tuleb harkis hoida, kusjuures üks jalg sirgelt ning teine põlvest krõnksus. Käed suunata paremale küljele kummardades maa poole. Mõttes tuleb Eesti hümni ümiseda. Enne hüpet tuleb korraks seisma jääda ja vaadata, kas kohtunikud ikka vaatavad.

LOOP – selle hüppe tegi kuulsaks Uno Loop. Nagu Postimees väga õieti märgib, peab uisutaja maanduma samale jalale, millega hüpet alustas.

SALCHOW – Seda pidasid vanad roomlased üheks lihtsamaks hüppeks. Kuna selle hüppe puhul tuleb suur hoog sisse võtta, siis on mõistlik seda hüpata platsi keskel. Uisutajad hõikavad tihti poordi servast juba varem, et keegi ette ei tuleks või käivad ise kohapeal vaatamas enne hüpet, et plats ikka puhas oleks.

SILMUS VARBAL – silmus varbal hüppamine on kõige valusam hüppamine. Tihti moonduvad selle hüppe ajal uisutajate näod valust ning selle ennetamiseks panevad uisutajad endale rusika suhu ja hammustavad seda.